Trans Sporti ja tema sõsarmudeleid toodeti selle mõttega, et pakkuda konkurentsi turuliidritele - Dodge Caravan ja Plymouth Voyager. GMC Safari ja Chevy Astro siinkohal ei lugenud, kuna tegu oli täisraamil ning tagaveoliste minibussidega, mis olid loodud hoopis teisele ostjaskonnale ning ei mõjutanud kuidagi Chrysleri kaheksakümnendate lõpul saavutatud edu. GMi toodang muutus ajapikku populaarsemaks, ning Voyageri nina alt võeti korralik pirukatükk.

Esmakordselt näidati avalikkusele uudset masinat 1986, ning esialgu veel ideetasandil, võeti masin hästi vastu. See kätkes endas futuristlikku disaini (kosmoseajastu mõjud), eraldi liigutatavaid kapteniistmeid koos stereokõlaritega peatoes, üles avanev reisijate uks ja küllaldaselt klaaspaneele - aknad, katus.. ning see ei olnud veel kõik.

Ei läinudki kaua aega, kui tootmise alustamiseks anti roheline tuli, kuid teatavasti ideaauto tuleb rahvale vastuvõetavamaks muuta ning nüüd tekkis teatud vastasseis.
Üles avanev uks oli küllaltki kallis ning avanes kõrgele, seega oleks nii mõnegi garaaži lae ära märgistanud. Samuti oli liiga raske ka klaasist katus ning see lahendati musta kõrgläikega klaasplastiga, et jätta mulje, mida ideeauto oli tekitanud. Chevrolet ja Oldsmobile said samuti käsu ehitama hakata - siinkohal Lumina APV esindas "säästu"-versiooni, Trans Sport oli suunatud rohkem sportlikele inimestele, kes hindasid välimust ning Silhouette esindas luksuslikkust.
 

***

 

Tootmist alustati New Yorki lähistel Tarrytowni tehases. Minibuss ehitati U-platvormile, mis koosnes galvaanitud raamist ning plastist kerepaneelidest, mis õnneks roostest end segada ei lasknud. Tootmisvõtteid võeti Pontiac Fiero ning GMi Saturni mudelite pealt, sest need olid samuti plastkerega.

 

 

Trans Sport on saadaval 7-kohalisena, 5 reisijate istet olid kergsulamist (15kg) ning kergesti ümberseatavad. 1994 lisandus ka integreeritud lasteiste lisavarustusse. Põhivarustusse kuulus ka tagumine õhkvedrustus, mis hoidis masinat tasakaalus ka suurema raskuse korral, samuti oli ka kaasas voolikukomplekt, mis lubas masina kompressorit kasutades, täis pumbata rehvid, madratseid, mida iganes. Nutikad insenerid rakendasid töösse igasugu jaburaid mõtteid.

 

  

1994.a esitleti puldist avanevat elektrilist liugust, mida rakandavad nüüdseks ka paljud teised automargid, kuid keegi ei taha tunnistada, et leiutajaks oli GM. 1994 ja -95 tuli lisavarustusse veojõukontroll, mida pakuti esialgu vaid 3800 mootorile.

***

Nende minibusside disain oli üsnagi vastuoluline, see kas meeldis või ei meeldinud kohe üldse. Sel ajal, kui GM oma mudeliga välja tuli, ei olnud mitte ühelgi teisel tootjal pakkuda stiilset ja/või sportlikku minivan'i. GM sai sellest vaid innustust ning haaras enamiku hetketurust, mida Voyager ei suutnud enam kontrollida.
Naljahambad autoajakirjanikud ristisid GM minibussi "tolmuimejaks" oma iseäraliku profiili tõttu, mis tõepoolest, veidi meenutas nimetatud kodumasinat.

Esimeseks mootoriks sai hädine 3.1liitrine V6, mis tootis vaevalt 89kW/120 hj ning ilmselgelt ei saanud oma ülesannetega hakkama. Suurem ja tugevam jõuallikas lisandus 1992, mootoriks siis 3800 V6, millel 127kW/170hj, mis pakkus paremat kiirendust ja rohkem väänet madalamatel pööretel ning kõige olulisem - kõige parema juhitavusega minivan üldse.

 

 

Vastukaaluks kriitikale ja madalatele müüginumbritele, korraldati 94.a facelift Trans Sport ja Lumina APV mudelitele. Nina lühendati 3 tolli võrra ning kerele anti veidi "tavalisem" väljanägemine.
Armatuurile lisati riiet, et vähendada peegeldust esiklaasilt ning et visuaalselt lähendada esiklaasi juhile.

 

 U-platvormil minivan'ide tootmine lõppes 1996-ndal aastal, kuna Tarrytown'i tehas, mis oli rajatud juba 1900.a, suleti ning lammutati maha.